Saun, see on osa eestlaste ürgolemusest

Saun  on olemas aegade algusest ja kuulub eestlase ürgolemuse ja elustiili juurde samamoodi nagu jaanitule ääres istumine.

Siinkohal oleks mõistlik rääkida pisut saunast ja selle pärimuslikust olemusest. Liiatigi kuna tulemas on suvi ja saunamõnude nautimist jagub kõikjale.

Ka meie Maavägiste saunateraapia on osa pärimuslikust saunast ja kannab selle kombeid.

„Paganuseaegsel eestlasel oli kaks pühadust: hiis ja saun. Näib, et viimane esimese ületab

Saun naudib ikka veel lugupidamist ja nõuab enesele tähtsa osa maaelanikkude elus, kuigi sauna tähtsus enam endise aja kõrgusele ei ulatu, [---]
Sündimisest surmani leidsid inimelu iseäralikud sündmused aset saunas. Saunas sünnitati, saunas viibiti kosja ja pulma ajal, saunas põetati haiget, saunas lasti kuppu ja soont ja saunas heitis haige hinge. Saunas, aga ka ristteel, tehti kratti, pisuhända, lendvat ja võeti mõnesugust nõidust ette. Lühidalt: saun oli muistsele eestlasele mõnesuguste eriliste toimingute, taigade kordasaatmise kohaks” [1: 28–29].
See Mattias Johann Eiseni tsitaat pärineb 1934. aasta Eesti Rahva Muuseumi aastaraamatust.

 Mõistagi on aeg muutnud ka saunu ja saunakombeid.

Kalle Eller on suitsusauna ajaloost kirjutanud nii: „Vanarahvas vastanuks sellele: saun on olemas aegade algusest. Ja see vastus oli iseenesest õige, see tähendas, et see on olnud meil alati ning nõnda on see olnud mäletamatutest aegadest. Et sellesse ajalukku või kultuurilukku süveneda, tuleb vaadata sauna kui nähtust laiuti, maa-alaliselt” [3: 119].

Globaalses mõõtmes on see kuumuse ja higistamisega seotud, uskumusi ja taigu täis kultuur nähtavasti vanem, kui meie maailmanurga seosed selle kultuuri ning palkehitise vahel. Hästi tuntud on Põhja-Ameerika põlisrahvaste higistamistelk ning viimasele küllaltki lähedane higistamiskoobas Mesoameerikas. Mõlema kultuuripiirkonna jaoks on tähtis pikk viibimine kuumuses, higistamine, mediteerimine mitmesuguste taigade ning kommetega. Tähtsad on lõhnaained ja rohud. Pesemine või üldse veeprotseduurid on sellejuures teise- või kolmandajärgulised”

Arvamus, et saun ei ole mitte ainult ihu puhastamiseks, vaid ka hingele, on päris kindlalt jõus ka praeguste saunaomanike seas. Sauna kui pühadust austavad siiski vähesed pered. Saun on eestlaste jaoks ka tänapäeval asendamatu. Ihu võib ju vannis puhtaks pesta, aga luud-kondid, rääkimata hingest, vajavad ikka korralikku saunaleili. See annab jõudu jälle uue nädala töödele vastu minna. 
Saunad on olnud ka kõige paremad „kosulad”, hävitades tõvetekitajaid. Ahjukütmise ajal ruumis olevas puusuitsus leidub palju niisuguseid aineid, mis tapavad äkilisi taude põhjustavaid baktereid. 

Laupäev on saunapäev. Umbes 1750. aastast on säilinud vennastekoguduse üleskirjutus Urvaste kandi talupoegade elust: „ .. iga nädal käivad nad korra saunas ja selleks otstarbeks on igal talul saun” [2: 62].
Nõnda oli tol ajal või varemgi ja nii on see tava säilinud tänini: saunas käiakse enamasti laupäevasel päeval, harvemini neljapäeval või reedel.

Kagu-Eestis käibiva rahvatarkuse järgi köetakse haigete arstimiseks sauna neljapäeval, vihtlemise tarbeks aga laupäeval. Saunakütmist nädala sees muudel päevadel võis ette tulla suvisel või sügisesel kibedal tööajal

Leili visatakse kuuma või leige veega. Suurt pesemist pole suitsusaunades olnud, ennekõike oli tähtis leil ja vihtlemine. 

Teada on, et sauna tuleb minna heas ja lahkes meeles. Seal ei tohi omavahel jageleda ega pahandada, rääkimata kurja vandumisest. Sauna sisenedes öeldi mõnel pool Võrumaal ja Setomaal „Jumal sekkä!” või „Mõru välja, magus sisse!”. Setumaal vastati seepeale: „Jummal hüä miis!”

Viht valmistatakse tavaliselt kaselehtedest, üldjuhul arukase okstest. Need peavad olema pehmelehelised ja painduvad, võetud noorematelt puudelt. Viha jaoks ei raiuta kaski maha, vaid lõigatakse oksad noaga. Ka murdmist ei ole peetud otstarbekaks. Ladvad tuleb jätta puutumata. Sobivaim aeg vihtasid teha olevat enne jaanipäeva ja vanal kuul. 
Harukorral valmistati viht muustki ainesest. Mõnikord võeti vihaks sõnajalad, et nõidus vihtlejasse ei puutuks. Kasutatud on ka kadakavihta.
Vanarahva arvates tuleb vihtlemist alustada jalast või isegi talla alt: see on tervisele kõige parem. Alles siis, kui jalad viheldud, võib asuda ülejäänud keha kallale.

Saunaskäimisel on oluline, mis järjekorras asju tehakse. Kõigepealt tuleb keha ja juuksed märjaks kasta, väga kuuma saunaõhu puhul võib soovi korral kuivad juuksed katta kas viltmütsi ehk saunakübaraga või niiske käterätiga. Seejärel minnakse leiliruumi. Laval istudes või lamades harjutakse 3–4 minutit leiliruumi õhuga, alles siis on aeg leili visata. Sauna minnes varutagu küllaldaselt aega.

Väikestel lastel tuleks vältida väga kuuma leili, sest nad võivad kergesti üle kuumeneda. Kuuma leiliga tasub piiri pidada ka rasedatel.

Ühes saunasõbra käsiraamatus üteldakse: "Saunas käiakse alasti!" Tänapäeval tähendab see ka eheteta sauna minekut. Keha ümber võib käärida ka saunalina või spetsiaalse saunaseeliku.

Eestlastel on olnud kombeks käia saunas perekonniti.

Saunaviht

Vihtlemisel on kolm ülesannet. Esiteks, viha liigutamine paneb sauna lae all oleva kuuma õhu liikuma ja eemaldab keha ümbritseva madalama temperatuuriga õhukihi. Sedasi pääseb kuum niiske õhk naha ligidale ja kutsub esile rohke higistamise. Teiseks, vihalöögid eemaldavad nahapinnale kogunenud higi ja mustuse. Kolmandaks, vihtlemisel on kerge masseeriv toime.

Kõige levinum saunaviht on kaseviht,  millel on väga meeldiv lõhn. Vahelduseks võib ka kasutada tame, sarapuu-, pihglaka-, vahtra-, musta lepa ja mustsõstra  okstest tehtud vihtasid ning eukalüptivihta

Viha sidumise ajal võib vahele panna ka mitmesuguseid lõhnataimi nagu näiteks melissi, piparmünti, salveid, naistenõgest, sookailu, palderjani jt. Läbi aegade on kasutatud ka kadaka ja nõgesevihta Pärast 10-minutilist kuumas vees leotamist ei tee viht enam valu: kadaka okkad pehmenevad. Nõgese kõrvetav mõju on kadunud juba ühekordse kuuma vette kastmise järel. Paljudele meeldib värskelt tehtud viht ja sellega vihtlemisel kaasnev aroom. Kuna värsket vihta pole võimalik aasta läbi meie tingimustes saada, on nupukamad viha pärast valmistamist külmutanud. Külmutatud viht tahab enne kasutamist saada leotamist leiges vees, umbes 30 minutit. Külmutatakse põhiliselt kase- ja eukalüptivihtu. Viimastel aastatel on kasutusele tulnud ka kunstvihad.

Maavägiste saunateraapias jääb saunalisel üle vaid saunamõnusid nautida, osavad terapeudid vihtlevad saunalisi erilise tehnikaga kus kuum õhk pannakse vihaga ihul mängima ja liigutatakse siis liigeste ja lihaste sisse, ning vihtlemise käigus saavad ka lihased vihaga hea tugeva töötluse.

Lisaks sellele kooritakse saunalise nahka looduslike vahenditega mis on saunameistrite käes valminud ja sisaldavad meie oma loodusest korjatud kuivatatud taimi.

Kõige lõpuks saab saunaline osa otse laval tehtavast meemassaazist. See on küll teistsugune kui tavapärane laual tehtav meemassaaž, kuna saunakuumas ja niiskuses läheb mesi libedaks, kuid hea naudingu ja beebisileda naha garanteerivad need protseduurid kindlasti.