Mul on viimasel ajal võimalust olnud osaleda mõnel toredal koolitusel, eesmärgiga ennast ikka täiendada ja tööriistakasti uusi häid võtteid inimeste aitamiseks juurde saada. Üldiselt olen ettevaatlik koolituste tarbija. Mitte kõik koolitajad ei sobi mulle ja raske on vastu võtta teadmisi inimestelt kellel võib küll teoreetiline pagas olla tugev, kuid neid vaadates ei teki tunnet, et nende teadmised neid endid kuidagi aidanud või edasi viinud oleks. Minu jaoks peab koolitaja olema eeskuju, inimene kelle moodi ma tahaksin ise ka olla, peale seda, kui olen kogu selle pagasi kätte saanud ja praktikasse rakendanud.
Olen läbi aastate õppinud astroloogiat, holistilist regressiooniteraapiat ning eesti loodusteraapiat. Kõik need on toonud mind endale lähemale, sidunud lahti mõistmist inimeseks olemise ja keha ning meele koostoimimise kohta.
Vahepeal mõtlen, et ehk on rohkem vaja, seisev vesi läheb halvaks. Paari viimase koolitusega olen jõudnud tõdemuseni, et mitte kõik teadmised sellises kuues nagu neid jagatakse ei peaks inimesteni jõudma. Või kui, siis ainult teoreetiliste ja näitlikena.
Teraapia läbi valu. Jah või ei? Jah ja ei. Kogenud terapeudi, traumatööga sinapeal olevaga – jah. Lihtsalt niisama, algajana, abivajajana, kes oma valus soovib enda asemel aidata kõiki teisi – ei ja veel kord ei.
Õppisin mõni aeg tagasi üht teatavat massaaži liiki, mille demonstreerimisel inimesed kogesid sügavat valu, sellist, mille käigus nad karjusid ja nutsid, nutsid veel pärast massaaži pool tunnikest. Hirmutav, karm, mõtlema panev. Kas see on vajalik, tervendav? Võib olla.
Mind on alati õpetatud, et präänik ja piits peavad olema tasakaalus, kui tahame terveneda. Tõesti ainult prääniku peal muutub inimene mugavaks, tal ei olegi vaja saada paremaks, tervemaks, tasakaalukamaks, tema veidrused ja vead on premeeritud. Ainult piits jällegi viib stressi ja olukord halveneb veelgi.
Teises koolituses kogesin ise valu, füüsilist, läbilõikavat, midagi sellist, mida viimati kogesin siis kui suurem luumurd oli. Valu eesmärk oli paraneda möödunud traumadest. Milline pilt tuleb ette? Võib kindel olla, et tuleb pilt.
Olen nüüd saanud selliste teraapiate peale mitu nädalat mõelda, mis neis juhtub?
Midagi müstilist ei toimu.
Elus saadud traumad salvestuvad meie alateadvuses, isegi aastateks unustatuna ei kao need ju tegelikult mitte kuhugi. Teraapilises mõttes nendega tegelemiseks ja läbi töötamiseks on vaja, et inimene tunneks, tunneks neid tundeid, mis on trauma hetkel olulised, mis siis olid, mida see olnud lugu tundma pani. Neid tunded turvaliselt läbi töötades on võimalik tervenemine.
Tekitatud füüsiline valu tekitab traumaga sarnase tunde, kui nüüd küsida, mis sinu minevikust esile kerkib siis loomulikult, toob see välja sarnase – esimese kõige teravamalt üleval oleva mineviku trauma. Mis saab edasi?
Kogenud terapeut saab siit minna tõsise traumatöö peale juhtides kliendi turvaliselt läbi tema tunnete tervendades nii haiget saanud hinge.
Aga kui me lihtsalt vaatame neid pilte koos tekitatud valuga?
Inimese aju on ehitatud nii, et headele kogemustele mõjub see nagu teflonpann aga negatiivset haarab endasse nagu käsn. Sellel on hea põhjus – ellujäämine. Nauding ei garanteeri elu, kuid ohu eest õigel hetkel põgenemine võib olla päästja.
Meenutades vana asja tekib olukord, kus hetkel, mil see vana asi jälle unustusse hakkab vajuma – ehk, et me ei mõtle sellele enam, haarab ta kaasa endaga kõik selle, mida me meenutuse hetkel tundsime, kasvades nagu lumepall. Kui olime vihased ja keesime selle loo ümber – kasvab lugu vihasemaks, koledamaks. Kui olime rõõmsad ja vaatasime asja häid külgi, muutub lugu pehmemaks ja ilusamaks.
Teate ju küll neid olukordasid, kus meenutate korduvalt mingit situatsiooni ja kütate ennast järjest rohkem üles, lõpuks on saanud väiksest asjast hirmus lugu. Nii saigi sääsest elevant.
Olen kohanud inimesi, kes ei julge silmi sulgeda, kuna kardavad saada hingetraumat, sest neil on kogemus, isehakanud või paari korra koolituse läbinud “terapeutidelt”. Näinud neid, kes kardavad massaaži, sest nad on saanud väga haiget selle käigus ja ei ole julgenud enam kunagi puudutust kogeda. Need on oskamatu teraapiatöö tagajärjed, kannatajaks on klient, kes läks abi otsima.
Maailmas on väga palju erinevaid koolkondasid, kes tegelevad inimeste teraapilise abiga ja paljud neist on brutaalsemad ja karmimad, kui teised. Mitte, et sellest otseselt midagi halba oleks, kuni inimestele, kes sealt abi otsivad asjakohast toetust pakutakse ja nad turvaliselt oma eesmärgini jõuavad. Aga tuleb mõista, et sellised karmid järsud ja liiga kiired teraapiad sobivad läbiviimiseks vaid nende poolt, kelle kogemuste pagas on nii lai, et nad eksimatult saavad inimese sellest tingitud väga kiirest ja karmist protsessist läbi juhatada.
Tahan väga loota, et Eesti saab juurde aastatega järjest rohkem häid terapeute, kes mõistavad erinevatelt koolitustel korjata oma tööriistakasti oskusi, mis saavad teha head või mille kasutamisel nad saavad jõuda paremate tulemusteni, et jaguks mõistmist ja arukust ja peamiselt, et jaguks armastust nii oma töö, kuid eriti nende vastu, kellele me oma oskusi pakume.
Tahan väga uueks aastaks soovida kõigile terapeutidele ja õpilastele palju hingesoojust ja oskust armastada inimesi!!!
